GALAPAGOOOOS! :D <3 2.osa

14.05

Hommik algas pisikese tunniajase matkaga. Miks ikka matkad kõik nii vara on? Seda aga sellepärast, et kui paike juba üks kord välja tuleb siis on sul nii palav ja alati otsid varju, kus natukenegi jahedam oleks. Ja ka sellepärast on hommikul, et siis sa ei küpse nii kiiresti ära ja ei pea nii palju muretsema, et kui suured mu tänased päikeserandid siis ka on. See vaade ja need taimed ja linnud mida me seal nägime olid väga ilusad ning seal oli seda värske õhu lõhna nii palju 😀 (See on asi millest ma Machalas olles vahepeal natukene puudust tunnen.) Umbes poole jalutuskäigu peal pidime pausi tegema, sest u 100 aastane kilpkonn kõndis samal teel täpselt vastas suunas ja kuna see tema kodu siis tal on eesõigus. Aga noh lõpuks me läksime temast ikkagi mööda, sest muidu me oleksimegi sinna ootama jäänud. Selle tunni jooksul õnnestus meil lisaks lindudele ja kilpkonnadele näha iguaanasid, kes elavad ainult maal. Erinevalt nendest teistest keda me eelnevalt näinud oleme. Matk läbi, sa lihtsalt jooksid seal samas rannas vette ja ligunesid selles värskendavas vees. Soovijad võisid ka snorgeldada ja ma rõõmus, et ma läksin, sest ma sain ujuda koos ühe pisikese haiga 😀 See oli nii lahe ja on kindlasti asi, mis mulle väga kauaks meelde jääb.

Edasi sõitsime (u 3 h) Urbina nimelise lahte. Mõtlete küll, et kolm tundi on ju pikk aeg aga Galapagosel on see kolm tundi nagu 5 minutit. Minu jaoks seal ajaarvamine kuidagi teine. See laht on eriline, sest aastaid-aastaid tagasi seal kandis sõitnud briti meremehed tegid sinna grafiteid. Vanimad on aastat 1837 😀 Aga kui Galapagos 1959 aastal sai märgitud rahvuspargina keelati see grafitite tegemine ara 😀 Me ei läinud sinna tegelikult ainult grafiteid vaatama vaid seal oli üks lühike matkarada, mis viis meis kalju nuki taga asuvale järvele 😀 Meie grupp hakkas seda kutsuma Galapagose Quilotoaks, aga selle tegelik nimi oli Beaguse järv. Selline kena sinise tooniga järv kust avanes lihtsalt imeline vaade…Kuid aga, mis on päev Galapagosel kui sa ei snorgelda vähemalt 2 korda päevas 😀 nii siis ka meie. See kord oli jälle palju kilpkonni ja uusi erinevaid kalu. Kuid kõige ägedam oli see, et mul õnnestus näha kuidas kaks merilõvi kala püüavad. Üks härra otsustas mulle peaaegu isegi sisse ujuda, aga onneks viimasel hetkel ta pööras ära 😀 Ja nii meie teguspäev lõppeski ja oli aeg sättida ennast valmis 8 tunniseks sõiduks. See kord olid lained nii tugevad, et raske oli lausa magada kuna liikusid ühest voodi äärest teise ja lootsid, et sa maha ei kuku :Dhahahahah 😀 lõpuks siis ma läksin kuskil nelja paiku lihtsalt välja istuma, sest seal olid vähemalt ilusad vaated, mitte nagu kajutis 😀

15.05

Ärkasin jälle varem ülesse, et vaadata päikesetõusu, sest millal mul jälle avaneb võimalus Galapagost külastada ja seda kõike uuesti nautida. Seekordne päikesetõus oli kõige parem terve reisi jooksul. See värvide mäng oli lihtsalt imeline. Tegin endale veel tassikese kakaod ja lihtsalt istusin ning vaatasin ja mõtlesin, et kui kena see kõik ikkagi on. Lõpuks hakkasid ka teised ennast voodist ülesse ajama, sest kella 6:40 oli meil päevakavas üks matk. Mille eesmärgiks oli näha teist liiki Galapagose merilõvisid ja see meil ka õnnestus. Ja kui ka poleks õnnestunud siis ma poleks üldse kurb olnud, sest juba see jalutuskäik päikesetõusu ja pisikese tuule iiliga oli igati seda vara ärkamist väärt 😀 ( Ja nagu mulle on öeldud, et küll mul aega Eestis magada on kui ma tagasi tulen. Galapagos on ka once in a lifetime kogemus seega polnud üldse raske mul vara ärgata.)

Peale matka läksime me ühele saarele, mida kutsutakse eesti keeles hiinlase mütsiks. Seal oli reealselt kõige helesinisem ja kõige läbipaistvam vesi mida ma terve reisi jooksul olin näinud. Lihtsalt perfektne snorgeldmiseks 😀 Enne jalutasime natukene ühel pisikesel laava väljal, et jõuda kohta kust avanes võimas vaade. Lained loksusid vastu laavavälja. ❤ … Edasi läksimegi snorgeldama ja see oli võimas, sest vesi oli nii selge ja puhas. Meile öleldi eelnevalt veel ka, et selle koha peal võime näha haisid. Trassi lõpus see mul ka õnnestus ja see pani snorgeldamisele ilusa punkti, sest mitte kõikidel ei õnnestunud haid oma silmaga näha. Kuna nad olid neile liiga sooja vee tõttu kivide alla pugenud oli neid suhteliselt raske näha, aga ma sain sellega hakkama 😀 See oli meie reisi viimane snorgeldamine 😦 Aga see ei tähendanud seda, et me kurvad oleks olnud. Leidsime teise viisi kuidas rõõmsad olla. Eks selleks ole ikka laul ja muusika ning natuke tantsu ka 😀

Samal ajal kui meie tantsisime ja laulsime päikeseterassil oli paat suuna võtnud Isla Santa Cruzile. Aga kujutage, ette kui lahe see oli tantsida, laulda ja lihtsalt olla kui samal ajal taamal oli päikeseloojang ja pärast ka tähed taevas. Terve võpide grupp oli koos, ladina muusika töötas ja puusad liikusid. Nii hea õhkkond oli ja kõikidel oli lõbus olla. Pärast ma lihtsalt istusin Meikega (🇩🇪) koos ja vaatasime tähti ning laulsime laulu “Bajo el agua” ❤ Need kaks hetke jäävad mulle eluks ajaks meelde. Ja märkamatult olimegi jõudnud Isla Santa Cruzile, kus esimest korda terve reisi jooksul saime käia külas kus olid poed ja muud kohad. (mitte, et me olek nö tsivilisatsioonist nüüd puudust tundnud) Galapagos on arusaadavalt kallim kui Ecuadori mandri osa. Näiteks jäätis, mis Machalas maksab 1 dollar maksis seal 3 dollarit. Kui juba jäätistel nii suur hinna vahe on siis mõelge veel teiste asjade peale. Pärast me lihtsalt jalutasime ja nautisime viimast õhtut, mis meil Galapagosel jäänud oli. Seda tehes oli kell rkamatult saanud pool üks öösel ja me läksime tagasi paati, et magada ja veel viimased asjad, mis me ostsime kohvrisse toppida. Aga kuidas me saime paati tagasi see on oma ette lugu, sest egas me ju vee peale kõndida ei saa ja kuna seal oli kümneid kümneid teisi aluseid ka siis kuidas me oleks pidanud aru saama milline on just see meie oma. Aga seal olid õnneks veetaksod ja pidid lihtsalt ütlema oma paadi nime ja paari minuti parast olidki juba oma paadis tagasi. Ulme kuidas paadi/takso juht selle nii kiiresti teiste hulgast ülesse leidis.

16.07 ehk viimane paar tunnikest paradiisis

Hommikul vara vara pidime oma asjade-kohvitega juba paadist lahkuma, see oli natsa kurb, sest meil oli seal nii tore olla. Aga eks iga hea asi saab kahjuks ka üks kord lõpu. Mulle meeldib hoopis öelda nii, et eks iga hea asi saab ka üks kord lõpu, et uuel oleks võimalik alata 😀 ❤ Me läksime edasi Charles Darwini nimelisse uurimis keskusesse. See oli nii huvitav, aga see kaks tundi, mis meil selle jaoks aega oli oli kindlasti kohe vähe. Töö mida seal tehakse on igati tänuväärne. Nad kasvatavad kilpkonna beebid suureks ja pärast lasevad nad vabasse loodusesse tagasi, et liigi kasvule kaasa aidata. Kui meie tunnikesed seal läbi said ootas meid ees tunni ajane roadtrip sadamasse, kus võtsime ühe teise paadi, et sõita Baltra islale, mis oma korda tähendas seda, et pidime oma sammud seadma lennujaama.

See reis oli lihtsalt super ja ma olen siiamaani nii õnnelik, et mulle avanes see võimalus minna Galapagosele ja viia täide oma suur unistus 😀 See on lihtsalt imeline kogemus ja sellest reisist jäävad mul ainult parimad mälestused ja seda kohe kindlasti terveks eluks. Ning ma loodan, et kunagi ma saan tulla Galapagosele tagasi ja seda kõike uuesti läbi elada. Teha kasvõi täpselt sama ringreis, sest Galapagosel pole ükski päev identne. ❤ (Võibolla mõned mõtlevad, et me ju ei käinud Santa Cruzil olevatel kuulsates paikades, kus turistid enamasti käivad. Kuid ma ei tunne neist puudust, sest me nägime palju rohkem kui need turistid, kes oma aja Galapagosel ainult Santa Cruzil veedavad.)

PICTURE TIME vol2!