Hola!
Ma tean seda, et viimase postituse ma avaldasin 20.veebruaril ja nuud on juba 9.märts. Ja vahepeal ma ei ole midagi postitanud. Kuigi tegemist on ju olnud. Üritan midagi lõpuks nüüd kirja ka panna. Aga jah pean lihtsalt mainima, et mu aja arvamine on täiesti segi ja ma ei saa lihtsalt aru kuidas aeg lendab ja niimoodi need augud blogisse tekivadki. Lõpuks nüüd siis asja juurde 😀 ( Kahjuks mul palju pilte hetkel pole, aga see eest ei kirjuta ka eriti palju)
VAHEAJA ALGUS– Kool lõppes 24.veebruaril ja alata võis 2 kuune vaheaeg. Aga kuna 24.veebruar tähistatakse siin karvenali, siis kõik olid kooli kaasa võtnud vett ja karvevali vahuspreisid. ❤ See kõik tagas selle, et bussi istusin ma läbimärjana ja üleni vahuga kaetud nagu mingi kreemikook. Vot see on viimane koolipäev, mis meelde jääb 😀 Natuke kurb oli minna, sest paljusid ei näe terve vaheaja jooksul, aga samas olin ka elevil, sest tervelt kaks kuud vaheaega oli ootamas ja uued kohad vajasid avastamist ning kohustused täitmist.
MANTA– Käisin veebruari lõpus perega Mantas rannas. (Nagu ma usun, et mõned teist ikka teavad oli eelmisel aastal Ecuadori ranniku aladel suur maavärin.) Ning senini on näha maavärina kahjustusi. Osad majad olid katki ja keegi seal elada ei saa, sest need on ohtlikud ja niiviisi siis need seal tühjalt seisidki. Enamasti kui randa lähed siis loodad päikest, aga kõik päevad, mis me seal olime, olid pilves, aga see eest õnneks mitte jahedad 😀 Erandiks oli viimane päev, siis tuli päike välja just siis, kui parajasti kohvrit kokku sättisin. Kui randa lõksime siis seal väga kaua olla ei saanud max 15minutit olime, sest mu väike õde lihtsalt vihkab liiva ja me läksime meie kõikide närvide nimel pigem hotelli basseini ja olime seal ligi 5h. Ohhh kui mõnna oli. Lihtsalt olid seal ja nautisid kokteili ja kuulasid Vaikse ookeani lainete mühinat, mis ise loksusid max 5 meetri kaugusel. Mulle nii meeldis see ja kõik olid nii rahulikud kaasa arvatud mu pisi õde 😀 Hhahahah ja see olen mina, minuga peab alati midagi juhtuma. Teate neid täispuhutavaid lossikujulisi batuute. Käisin siis seal hüppamas ja sinna ju suht võimatu kinni jääda, aga ärge muretsege mina sain sellega hakkama. Jäin sinna külje võrku kinni ja välja ei saanud. HAHAHAHA 🙂 ohh kui palju nalja sai 😀 no aga nüd ma kirjutan seda postitus teile, seega lõpuks sain kuidagi ikkagi välja :D… Tsau Manta. Loodan, et kunagi kohtume uuesti:D Sõit koju kestis kuskil 6 tundi ja kui hakkasid juba teele jääma banaanipuud siis tekkis juba kodu tunne ja teadmine, et Machala ei ole enam väga kaugel ❤ 😀
VABATAHTLIKU TÖÖ- See kuu aega abistamist/töötamist on Ecuadori õpilastele, kes elavad rannikul programmis juba ette nähtud. Mina sattusin tööd tegema ühte vanadekodusse koos teise võpiga 😀 Nüüdseks olen juba käinud seal nädala ja mulle täitsa meeldib, sest igapäev juhtub mingi naljakas asi. Küll kutsub keegi kohtingule või saad kallistada puu otsas olevaid banaane. Poco a poco, aga mulle täitsa meeldib seal käia ja inimesed, kes seal töötavad on ka nii sõbralikud ja rõõmsad 😀
PS: 21.-30.märts ootab mind mägede reis, seega selles ajavahemikus ei kirjuta, sest olen kogumas uusi avastusi, mälestusi, kogemusi ning pilte millest hiljem ka teile rääkida 😀 Olen väga põnevil, sest need kohad mida külastame olevat jutude põhjal lihtsalt võimsad 😀 🙂
Kallid-paid 😀
Mis quieridos amigos 😀 Ahora no escribo nada en español porque quiero mejorar un poco mas mi ortografia y despues voy a escribir un pequeño blog post solo en español solo para ustedes 🙂
Minu aasta Ecuadoris 